Kulla kalla killa :)

Minu elu kõige suurem saavutus on minu kõige kõige kallim laps - tütar Elisabeth. Ta sündis 29.12.03. Pelgulinna haiglas. Sündides kaalus 4,025 kg ja oli 51 cm pikk. Hetke 17, 7 kg ja 102 cm. Väga suur on olnud temast rõõm. Liisi on paras frukt (vist nagu emme)- jääb alati endale kindlaks, teab mida tahab. Ja seda juba väga väikesest peale. Kiisupoja käib meil Tallinna Kiisupere lasteaias ja ma arvan, et ta on sellega väga rahul, sest kasvatajad on seal SUPER toredad.
Kes ja mis lapsele siis kõige rohekem meeldib? Lisaks emmele ja issile muidugi on Elisabethi lemmik üle kõige maalimas mummi (minu ema). Ilma mummi ja mummi kiisuta ei kujuta küll ette meie elu. Tema kohta võiks öelda küll seda - vanaema õunapuu otsas. Teeb lapsega selliseid ime asju - alates jooksmisest ühest toast teise lõpetades mänguväljakul ronimisega. Vanaema, keda vist iga laps tahaks. Siis meie Elisabethile meeldib kohutavalt laulda ja tantsida. Ja mitte lihtsalt laulda vaid kohe pop lugusi (Black Eye Peas, Gorillaz, jne.) Vaata ja imesta. Kõik, mis kõrvale talle meeldib jätab meelde ja nati ajapärast esitab kõigile.
Aga ... siinkohal teeks pausi. Meie tegemistest hakkate tihedamini kuulma.

Ega üks ilma teiseta saa.

Ühest bullmastifist on juba juttu olnud. Nüüd, siis teine veel - mitte päris minu, vaid hetkel meie perega liitunud - BOLERO DU MONT DE L´AIGLE (om. Merilyn Meristo). Tegemist on isase bullikaga, kes on väga väga ilus ja tubli koer. Hetkel küll 8 kuud vana, aga kaal üle 50 kg. Näitusi juba võinud. Viimane saavutus temal oli 11. veebruaril 2007. aastal Mastifide erinäitusel, kus ta sai tõu parima kutsika tiitli ja jäi best in show võistlusel teiseks. Uhkusega ütlen, et mul on olnud suur au seda koera hetkel näitustel näidata (muidugi Merilyni nõusolekul).

Kuidas minust sai bullastifi omanik

Minu koeraarmastus on pärit lapsepõlvest. Nii palju, kui mäletan, on mind alati ümbritsenud koerad - nii kodus kui maal. Kodus oli krants nimega Terri, kes meenutas hundi koera. Ta elas 15 aastaseks. Maal vanaisal ja vanaemal oli hundikoer, kelle nimi oli Reena. Teisel vanaemal ja vanaisal 3 väikest sülekoerakest – Pipi, Muti ja Tsherri. Kuid ükski neist toredatest kaaslastest polnud siiski päriselt minu. Sealt jäi ka hinge püsima salasoov saada kunagi endale päris oma koer.
Oma esimese isikliku koera sain 1. novembril 2000. aastal. Selleks oli inglise buldog nimega Maxwell, kes oli kingitus minu mehelt. Inglane sellepärast, et mulle meeldis tema nägu ja madal ent samas massiivne kere. See neljajalgne sõber oli nii minule kui ka mehele lapse eest. Ta käis meiega igal pool kaasas, oli väga sõbralik ja tark koer. Aga eelmisel aastal juhtus suur õnnetus ja tal diagnoositi kaasasündinud südamerike, millesse ta ka kolme kuu pärast suri.
Sellise kurva sündmuse taustal hakkasime otsima uut neljajalgset sõpra. Seisime silmitsi probleemiga, sest enam ei julgenud inglise buldogi võtta. Mõtlesime ja arutasime, millisest tõust koera võtta ja kuna minu kallis sugulane Merilyn tegeleb bullmastifi aretusega, jäi mulle silma bullmastif. Tõu ajalooga lähemalt tutvudes panin tähele, et temas on natuke ka inglise buldogi, sest bullikas sündis nimelt inglise buldogi ja inglise mastifi ristamise tulemusel. Nii olin leidnud seda mis vaja – natuke vana ja natuke uut. Eriti meeldis mulle selle tõu puhul nende võimas, jõuline kehaehitus ja sõbralikkus.
Nii sattuski 5. mai 2005.aasta õhtul meie väikesesse perre bullmastifihakatis nimega Harem Ulmaf Gwyn – Gwyneth, keda me hakkasime Netiks kutsuma. Tänaseks on temast saanud asendamatu pereliige. Minu väiksele 3-aastasle tütrele Elisabethile on ta lahutamatu kaaslane. Kutsikaga koos mürab ja ka teeb pahandust. Sellist sõprust on rõõm vaadata. Praeguseks hetkeks on muidugi koerahakatis kasvanud kõrgust mitmeid kordi ja 3kg asemel kaalub üle 40 kg.
Oleme oma valikuga väga rahul ja kodus on isegi juttu olnud, et kunagi võtame teise bullika juurde.
Nii sai minust ühe rõõmsa bullmastifi omanik.