Make Up Store

Make Up Store on selline tore pood, kust saab osta meigitooteid ja lasta väga väga headel meikaritel endale meike teha. Neil on ka kombeks korraldada klubi õhtuid erinevatel teemadel, mis tutvustavad trendi värve ja meike. Mul on õnnestunud tänu väga heale sõbrannale kahel viimasel klubiõhtul modelliks olla. Teemadega Liberty ja Circus.
Liberty - 1. november.
Värvid - rohelised, lillad (täpselt minu värvid ;) ) Põsel oli ornamentika valge värviga.

Circus - 29. november.
Värvid - kuldsed, hõbedad, mustad, punased (jälle midagi minule :D) Tanja tegi viimasepeal meigi. Best ever. ;)

Luba

Ohhh. Siin on vahepeal juhtunud nii mõndagi. Aga pole lihtsalt meeles olnud kirjutada. Nimetle ma otsustasin ametlikult mootorsõidukijuhtide hulka astuda. Ja nii ma autokooli läksingi. Otsustasin nii A ja B kategoorija ära teha. Ja seda siis ABC koolituse kaudu (B on Testudos). Teoorja hakkas 3 septembril. Väga lahe. Esimene tsikkliga tund oli 10 septembril. Oi krt. Vot see oli ....... niiiii hea. Ohh. Esimeses tunni tiirutasin niisama. Et üldse mingit aimu saada, mis see on. Järgmistel tundidel hakkasin juba vigureid tegema - samm kiirus, slaalom, 8, ringid, pidurdus jne. Muide selle pidurdamisega oli nii - oli laupäev ja vihmane. Aga nagu mul tsikkliga ikka - veri hakkab keema sees ;). Sain loa arendada veidi kiirust ja siis kahe posti vahel seisma jääda. Mina siis võtsin 50km/h välja (oleks sirget rohkem olnud, siis vist oleks rohkem ka üritanud) ja kahe posti vahel pidurdasin, rattad läksid blokki ja mul silmad säravad. Muidugi õpetaja Marko (täiesti lõpp sõiduõpetaja nii motikal kui autol ;) ) ütles selle peale, et ARKis kukub selle asjaga läbi. Mida ma ka muidugi teadsin, aga tahtmine oli ikka niiiiii suur see asi ära proovida. Üli lahe oli. Pani südame kiiremini põksuma ja silma särama. Üldiselt tsikkliga mul silm ikka särab koguaeg. Ohh. Tsikkliga linna lähen 8.oktoobri.
Ja siis tuleb autosõit. :( Täiesti hull asi. No mitte silmaotsaski ei salli. Nüüd käin linnas koguaeg ja ÜRITAN rahulik olla. On juhtunud selliseid asju, mis paberit lihtsalt ei kannata ;). Edasised seiklused tulevad varsti. ;)
Ah jah, unustasin ennem. Tegin ju A-kati kooli teooria eksami ära ;)

25 - 26. august Pühajärvel

Tegemist oli suguvõsa kokkutulekuga. Kõigepealt action hakkas juba tegelikult reedel (24.augustil). Algul pidime vennaga sõitma onu juurde Kavastusse ja siis hommikul edasi Pühajärvele, kuid siis toimus äkk plaani muutus ja me panime otse Pühajärvele. Muidugi linnast hakkasime välja sõitma julgele peale kella kümmet õhtul. Pool teed oli meil sabas jänes, kes mööda ei sõitnud ja sabas sörkis. Kui venna kiirendas, siis tegi ta ka. Aga mingi hetk õnneks ta kadus. Tartus tegime Statis väikese peatuse. Naljakas oli vaadata - nimelt seal oli mingi noorte kogunemine. Linnas seda vaadata oli lihtsalt naljakas. Igaljuhul Pühajärvele jõudsime peale ühte öösel. Ajasime tiba juttu. Mul oli isa ka seal ja siis mina Liisiga (tibu tütrega) läksin magama. Venna saunatas isaga vist poole hommikuni.
Hommikul olid Elisabethil silmad lahti juba kell 7.30. Liigutama hakkasin mina ennast tõsisemalt kell 8.00. Kui toast välja läksime, siis Riho oli juba üleval - saunatas ja pani paar pitsi juba hinge taha. Kunagi üheksa ja kümne vahel hakkasime siis tõsisemalt liigutama - sättisime telki laude ja panime poti tulele hernesupi jaoks. Sest rahva saabumine oli kella 12 peale pandud. Vaikselt hakas siis rahvast tilkuma. Pandi telke püsti. Joosti ringi toitudega, sest nii on kombeks, et kõik võtavad ka ise midagi kaasa. Siis pidas Riho ilusa avakõne ja andis igale liinile 3 Lennart Mere kõnedega raamatut. Siis sõime väga maitsvat hernesuppi ja läks tegevusteks. Päevakava oli võimas (väljavõte Riho mailist):
12.00 Saabumine / kohanemine oludega
12.30 Tere-sõnad / päevaplaani tutvustamine
Lõunasöök – sõjaväeline katlasupp
Samal ajal: kaitserelvastuse näituse avamine / maskeeringud
/ küsimused-vastused
Päeva jooksul: võimalus paadiga järvele minna
13.30 Terves kehas ilus vaim – sissejuhatus „elukestvasse” programmi
14.00 Massaaži- ja töövõimlemise kool
Õpime ja praktiseerime üksteise peal lihtsamaid eneseabivõtteid – u. 40 min.
Individuaaltöö ehk spetsialistide käe all pingetest lahti – kuni kl 17-ni
14.30.1 Liikumine – tervise ja ilu pant / suurtele ja väikestele
**Koridorisport
Alad, mis sobivad ka tubastesse tingimustesse ja
lõunapauside täitmiseks / käepärastest vahenditest amulettide ja ehete valmistamine / Twistermania
**Meeleoluliikumine
Tantsuline ja jõukohane tegevus igas vanuses kaasalööjale –
sissejuhatus naeruteraapiasse
17.00 Naeruteraapia (Stability Consulting – Tallinn)
19.00 Kait Tamra ja Indrek Kalda
19.30 Õhtusöök
21.00 Simman koos Lindpriidega
Elisabethile väga meeldisid relvad. Hoidis püsse pidevalt seal käest ja teda ära sealt saada oli peaaegu võimatu.
Ise võtsin ka väikese mudimisprotseduuri ja mmmm .... nii hea oli.
Õhtul kui juba Lindpriid hakkasid tegutsema, siis haarasime vennaga "väikese" tequila, mille me kahekesi (Allan võttis sellest 3 pitsi) likvideerisime. Väga paljud oli niii täis kui kännu ämblikud (mina ka kunagi õhtul, sest tequila tegi oma töö). Nii lampis pole ma veel olnud. :D:D:D. Ennem olekut sai isaga väikse tantsu teha. Jube lahe oli.
Hommik :D:D:D:D oi oi. See oli raske. Tuul keerutas telki ja plus endal oli kole olla. Tükk aega ei taha enam juua (siis oli tunne selline). Paha oli ja suur väsimus ka, sest öösel oli tegelikult telgis külm ja ma vaatasin pidevalt, et Elisabethil oleks tekk peal. Aga päevapeale oli vinks-vonks. Õhtul oli mul veel koosolek ühes forelli kasvanduses. Ime maitsvad forellid olid.

Tallinna rahvusvaheline koerte näitus

Käisime Neroga täna Kalevi Staadionil näitusel. Kahjuks olime bullikatest ainuksena, sest Soomes oli bullikate erinäitus ja loomulikult kõik olid seal. Saime igaljuhul hindeks suurepärane, parim isane, TPJ ja TP.

Haapsalu rahvusliknäitus

Jeeeeessss. Käisime Neroga täna Haapsalus ja loomulikult võtsime kõik, mis võtta andis. Kohtunik oli Kohtunik: Josef Mravik. Talle väga väga meeldis Nero. Mis me sealt siis saime - hinne suurepärasne, koht 1, Jun sert (viimane, nüüd on ta Balti Jun CH), TP Jun (tõu parim juunior), PI1 (parim isane), TP (tõu parim). Super. Järgmine näitus on meil 18 augustil Tallinnas ning see on rahvusvaheline. Hetkel on vaja tiitlid kinnitada ja seda ennem kui kutsikate reistreerumiseks läheb.

Kutsikad (13.07.07)

Nii 13.07.07 sündisid meie Nethile ja Nerole kutsikad. Ultrahelist lubati lahkesti ainult 3 kutsikat, aga kui poegimiseks läks, siis nägid ilmavalgust 10 ( kahjuks 3 kutsika elu lõppes väga varakult). Nüüd kui nädal on möödas, siis on meil kodus kahele suurele bullikale veel 5 väikest emast ja 2 isast. Jube nunnud on. Õnnesks on kodud neile juba olemas (1 on hetkel veel kahevahel). Aga üldiselt on kõik tipp-topp. Emme (Nethi) on väga tubli ja saab oma kohustustega väga hästi hakkama.

Segased ajad

Juhtugu palju või juhtugu vähe
ikka edasi minna on tahe
Segajaid mitmeid, kes raskusi külvavad
hiljem omi vilju nad ise lõikavad.

Kes naerab viimasena, saab naljast hiljem aru ;)

Soomes - Poris 15.06. - 17.06.2007

Tegelikult hakkas see asi kõik juba 14.06 (neljapeävast). Kella 15.00 hakkasime Sauel bändikat tegema. Kahjuks seekord läks ilma Ottota. Väga imelik oli. Proovis oli ka publik :D - Andu ja Jürnas. Tegime oma 2 vana lugu ja siis uue - Nobadys wife. Täitsa üllatav oli, et tuli selliseid asju, mida poleks nagu lootnudki. Häälega sai tehtud suuri tegusi :D. Kohati päris hirmutav oli. Käristasin kõrgelt jne. Enne kella 18.00 helistasin isale ja kutsusin teda ka proovi kuulama. Kui ta tuli ja me mussi tegema hakkasime vajus sisse Saue helimees ja oli väga väga kuri. Mul jooksis kohe hääl kinni ja piiksugi ei tulnud. Ta oli pahane, et me stuudios olime ning küsis, kas selleks on luba ka antud jne. Sinna see asi ka jäi. Aaa unustasin rääkida isa reaktsioonist kui ta stuudiosse astus ja mind näga (olin vahepeal juuksuris käinud ja olin ilma prillideta. Nimelt ütles käsi lehvitades: "Mis sinuga juhtus?" ja tõstis õlgu. Ma olen nüüd nädalake täiesti punase peaga ning pikema turris soenguga. Mõtlen panna ka vasakusse kulmu needi. Aga eks see paisatb.
Nii kella 18 aegu hakkas siis HNPO proov. Muidugi oli selgunud uusi asju, et näiteks Martin-Eero (tuuba) ei tule. Ponnistasime proovis marsse mängida. Isegi tuli normaalselt välja. Peale proovi läksime Pittasse ja tegime (mina tegin) kotletid juustuga. Kõht sai niii täis, et valutama hakkas. Ööbisin Sauel sellel korral. Öösel külastasid meil Ago ja Karl. Karl rääkis, et oli Otsast enda paberid älja võtnud. Andu sai sellepeale väga pahaseks. Magama sai vist peale kella 02. Ja hommikul oli minu luugid kell 06.27 lahti. Nii palav hakkas, et ei saanud enam edasi magada. Pidevalt vähkresin. Kakerdasin nati koolipeal jne. Kella 08 paiku viskasin uuesti magama.
Hommikul käisime rahvaga poes süüa ostmas. Väike näks kulub ikka teepeale ära. Vahetult enne bussi jõudmist saime järgmise pomm uudise teada, nimelt Tanel ei tule Soome. No palju õnne tõesti. Siis ei leidnud Mairo saxi mappi (et Soomes ise mängida). Aga õnneks kõik lõppes ilusti. Tänu sellele, et tekkisid vabad kohad said meiega kaasa sõita Mirjam (kunagi mängis meil metsasarve), Karl (ei kommentaari :D) ja Anu (isa elukaaslane). Ja siis hakkaski sõit peale. Kell 14.00 väljus laev Soome poole. Istusime tekil ja tinistasime väikeset veinikest, see oli Andu lõpetamise tähistamiseks. Päris lahe oli. Laevaga loksusime 2h. Meie kõrval läks selliseks laulupeoks. Rahvas muutkui kogunes ja kogunes ja möirgasid kõigest kõrist. Lahe. Päris lõbus oli. Kui Soome jõidime läksime uuesti bussi ja hakkasime Pori poole veerema. Mölapidamatuse käes vaevlevad Kaarel ja Särak ei suutnud oma suud kinni pidada ja pildusid järjest kilde. Kella 20.00 me Porisse ei jõudnud (jazz bänd pidi mängima siis hakkama) vaid jõudsime tunduvalt hiljem. Aga sõime oma kõhud ööbimiskohas täis ja läksime jazzi kuulama. Suhteliselt jookuga mindi. Nali hakkas siis, kui kohale jõudsime. Kuna mul polnud id-kaarti kaasas, siis ei tahetud ming sisse lasta. Pidevalt korrutadest, et alla 18-aasta sisse ei saa. No mis asja ütleks sellepeale. Lõpuks siiski vingerdasin sinna. Poisid mängisid väga hästi. Kaarel tegi kino ja Karl .. oli lihtsalt ilus poiss laval. Õige, sai 1 korra soolot ka tinistada, mis välja ka tuli. Kokkuvõttes väga lahe. Siis kakerdasime tagasi. Käisin koolis pesemas. No nii kuum vesi tuli duššist ainul (küla ei tahtnud anda). Aga pole hullu, sai ennast puhtaks kasitud. Ja tuju oli hea (kuigi pidevalt oli ka väike mure ussike hinges närimas). Magama sai üsna vara - mingi kella 01 paiku. Aga hommikul oli suht vara tõusmine. Kell 09.00 hakkas juba Arenal orkestrite proov. Päris suur punt oli meid seal. Harjutasime ja olime tublid. See järel läksime sööma ja siis linnapeale. Kuna eelmisel õhtul ma küsisin isa käest nati taskukat (ise ei võtnud kaasa) ja hetkel ma ei saanud, millepeale üks ütles, et tegin vähe kassi silmi. Siis täna sain ning lubasin endale väikese jäätise kohe. Tegime avamise ka ära. Sallu kukkus kokku ja talle kutsuti kiirabi. Õnneks on kõik korras ja hetkel peaks ta kodus olema ja tervise juures. Õhtul lällasime muidu ringi. Andu tegi mulle Pori peal tuuri, st näitas linna.
17.06 hommikul pidime asjad kokku panema ja bussi ära pakkima ennem kui proovi läksime. Kollased pidime kohe selga ajama. Kella 09.00 tegime oma proovi ära ja mölutasime siis linnapeal kella 12.45-ni, mil hakkasime rongkäiguks valmistuma. Pidime seisma teeääres ja rongkäiku vastu võtma. Õnneks seisime varjus. Tegime oma törtsu ära ja kõndisime teiste sabas Arenalle. Seal istusime 4h lõõskava päikese käes ja ma kõrbesin niiiiii ära, et kole kohe. Naersin siin, et ma ei käinud mitte Tenerifel vaid Soomes. Päev läbi, kontsert läbi ja kodu poole teele. Jube pikk sõit oli. Laevale sain ka ilusti. Venna ootas sadamas ja lõpuks koju oma pesasse magama.
Üldiselt lahe sõit oli. Meeldis. Mõne asja oleks võinud ära jätta, aga selles ma ise süüdi. Nagu öeldakse what goes around comes around. Aga ma ei kurda. :D

Peaaegu raju weekend

Laupäeval otsustasin minna Sauele Visiooni kuulama. Nimetl seal oli vabaõhu lava poe juures platsil. Võtsin lapse ka kaasa ning põrutasime rongiga Sauele. Elisabethil oli see esimene kord rongiga sõita. Talle väga meeldis. Me jõudisme Sauel 11.15 ja meil oli kõvasti aega kontserdini. Otsustasin Sauem Muusikakoolist läbi astuda ning sinna viia ühe arve ja vaadata, kas minu dirigeerimis roigas on seal. Nimelt Saue Sõlel kadus ta ära :(. Aga mida pole seda pole. Seejärel kakerdasime poe juurde tagasi. Ja kontsert algas vaikselt. Väga ilus ilm oli ning väga meeldiv oli kuulata ilusat jazz muusikat vabasõhus. Elisabeth ukerdas mänguplatsil samalaja. Niiet kõigil oli lõbus. Kahjuks ei saanud me lõpuni olla, kuna Elisabeth väsis ära ja muutus väga jonniseks ning me pidime kella 13.08 rongiga tagasi Tallinna tulema. Kodus tegime väikse sulla ning Elisabeth põrutas koos mummiga mummijuurde komanteeringusse. Mina läksin Rahva raamatusse isale kinki otsima. Leidsin super CD raamatu ning Lepo Sumera loengu ööülikooli raames. Lasin selle pakkida ning läksin koju asju kokku panema. Särak, Rinaldo, Ivar ja Kelly jõudsid minu juurde peale 17.15 ning ma pistsin koerad autosse ja me panime Kuusalu poole ajama. Nimelt läksime minu isa sünnipeävale Pedaspeale. Kuusalus oli kohtingu point Kadi ja co-ga. Andrus oli juba Agoga (teisi oli ka) juba isa juures. Kui kohale jõudsime, siis läks peoks. Süüa oli 100ga. Lõpuks ei tahtnud süüa nähagi. Algul pidi Andrus öösel ära minema, aga minu seep oli kõva (väike abi Jürnaselt ja Roltsilt ka) ning oli otsustatud, et ei lähe need mehed kuhugi koju ööseks. :D Kakserdasime mööda valdusei ringi ning oli isegi väike ülesanna mõistatada ühe ehitise asjus. Tegemist oli väga kummalise puit asjaga, mis hiljem selgus oli maja-kiik (Tallinna Kunstiakateemia I kursuse tudengite projekt). Väga lahe. Käisime mereääres ja ajasime lolli juttu. Kunagi öösel nägin ma üle hulgaaega jaaniussikest. Üritasin teda pildistada, aga pildile jäi ainult mingi ebamäärane muru.
Öö oli suhteliselt raske. Nimelt oli suur probleem. EI SAANUD MAGADA. Vässu oli aga silm ei püsinud kinni. Hommikul Särak muutkui irises minu kallal "Kuidas tunne, kas paha olla!" hahaaa. Tervis jah oli vilets kuidagi :P. Aga selle elas üle. Koerad olid sääsest söödud ja väga väga väsinud.
Tallinnas sain Baltas emaga kokku ja võtsin lapse üle (ema läks Kibunasse). See järel tulime koju MAGAMA. magasin kella 17.37. Uni oli nii hea, et viitsunud vahepeal telefonigi haarata. Nüüd on hetkel inimese tunne. Õhtupoolikul tegin omi toimetusi (Noodiinfoga oli tähtaeg TÄNA). Sain valmis. Hetkel maadleb Ago oma ülesannetega. Ja õhtu on veel noor. Teha jõuab veel palju.

Hullumaja päev

Selliseid päevi nagu täna väga palju ei tahaks. Mõned asja ikka väsitavad tublisti. Hommik oli ilus. Päike paistis, tuju hea. Kell 10.00 oli lapsel Musamaris sisseastumis katsed. Ilus-tore. Oleks laps seal natigi suud lahti teinud. Seda oli palju palutud. Õnneks selle ta kompenseeris klaverimänguga. Ja asja tipp oli see kui Jonnipunn kallale kippus - Elisabethil tuli selline jonn peale enne lahkumist, et vaju või maaalla ja kraabi muld ka peale veel.
Kell 11.00 oli juba Reaalis koosolek, mis puudutas Soome-Eesti Laulupidu. Olin seal HNPO esindajana. Jälle ilus-tore. Kui lõpuks inf käes, siis pidid igaüks käima küsimas ühe käest bussi kohta, teise käest laeva kohta ja kolmas andis pileteid. Kui ma laeva andmed teada sain, siis edasi ma ei jaksanud oodata, sest hullumaja tropid olid igalpool. Rahvast oli massidena. Ma arvan, et lähen hommikul küsin rahulikus õhkkonnas teemad üle.
Enne ansamblit käisin ERGOs reisikindlustus paberitel järel.
Siis 17.30 ansambel Otsa Kooli. Vot see oli lahe. Sai poweri jälle fulli peale vilkuma. Olin teise aldi pealt supsti esimene sopran. Ja häält oli, isegi üllatavalt normaalselt. Ise olin rahul.
Päeva lõpp möödus Kirkke juures, kus ma puuri laenuks sain. Sinna panen koerad, kui isa sünnipäevale lähen. Muide isal oli eile (07.06) sünnipäev. Palju õnne talle veelkord.
Üldiselt võin jääda tänasega rahule. Vähemalt ei looderdanud :D.

Tänane proov

Yeeessssss. Lahe. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Mul oli alguses ming 100 raskust, sest ma ei kuulnud ja siis ei näinud - igaljuhul oli pidev häda. Teise lauluga läks asi paika. Hääl läks lahti ning tunne tekkis ka. Poisid oli väga väga tublid. Täitsa nagu päris oli. Homme teeme veel. Rolts ütles, et eks näeb kui rohem proove teeme. Homme on juba 2 uut lugu ka. Lahe. Kellel võimalik proovigu asi ära.

2.06.07 Eesti Võitja 2007

Nerol läks väga väga hästi täna näitusel. Ta sai TPJ (Tõu parim juunior), Juunior serdi (see on hetkel teine juba, üks on veel vaja), Eesti Juunior Võitja ´07 ja parim isane koht 3. Väga lahe. Nüüd vist peaks olema Nero Balti juunior Võitja ´07, sest Lätist ja Leedust on ka Juunior Võitja´07 olemas. Tubli poiss.

Bänd

Nii, nüüd läheb bändi tegemiseks. Nimelt lugu järgmine - mingi kuu kaks tagasi tuli Rolts minu juurde jutuga, et teeks bändi. Mina selle peale ha haaa. Aga võta näpust. Täna saime kokku ja panime esimsed 3 lugu paika, mida siis peaks selgeks õppima esmaspäevaks (4. juuniks). Nimelt, siis meil bändi esimene proov. Väga lahe. Ootan suure huviga. Bändi liikmed esialgu on - mina - laul, Rolts - bass, Ago - trumm, Otto - klahv, trompet, Madis (oli vist) - kitr. Yeessss

Kuhmo 24.04.07-27.04.07

Sai käidud Soomes Kuhmoas, mis asub 600 km Helsingist põhja poole (Kuhmo). Väga ilusa paigaga on tegemsit. Seal muide asub Soome kõige parem kontserdimaja. Miks sinna ma siis läksin? Nimelt seal oli selline festival nagu Kuhmon Kevadpuhalus 2007, mis toimus juba 14. korda. Festivalist võtsid osa peamiselt 5 kollektiivi - Nõmme MK bräss "Tärkamine", Kuhmo väiksesed, Nõmme MK Puhkpilliorkester (+ Nõmme suurte brassist 3 inimest lisaks), Kuhmo puhkpilli orkester ja Aviurme puhkpilliorkester.
Väljusime Tallinnast 8:15 laevaga ja Helsingist bussiga umbes 11:30, mille me olime Eestis ära pakkinud (firma Hepata reisid). Esialgu oli kõik ok, siis aga hakkas bussis hapniku vähemaks jääma ja meeletu kuumus oli pidevalt. Selgus, et bussil oli pidevalt oht üle kuumeneda ja me liikusime 70 km/h. See oli jube. Jõudisime Kuhmosse peale kaheksat õhtul. Sealses ohvitseride klubis oli meile väike saabumis ja tutvumis pidu korraldatud (seal viibisid teised kollektiivid ka).
Reedel 25.04. läks tööks. Hommikul kell 8:00 oli kohalikus Töötute klubis söömine ja kell 09:00 oli dfestivali avamine. Edasi läks üks proov teise järel. Peamiselt olid ühend proovid. Õhtul pidime astuma üles Nõmme Brassiga Kuhmo-talo kohviku poolel. Proovis sattus istuma minu kõrvale Kuhmost üks Markko nimeline meesterahvas, kes oli väga väga hea baritoni mängija. Ja ta kutsum mind õhtul koos ühe pundiga mängima. Ma ei teadnud pundi nime, kuid ma olin nõus. Pärast õhtul selgus, et tegemist oli kõrgeltasemel bigbandiga Kajaanist. See oli vinge elamus. Peale bigbandi lugude mängisin nendega ka veel tantsumuusikat. Õhtu lõppes pilliga mul kella 22:30 paiku. Õhtul läksin väga hea tujuga magama. Oli tehtud väga palju vingeid asju päeval.
Laupäev algas sama moodi kell 8:00 söömisega ja edasi 9:00 prooviga. Peale lõuna sööki haarati mind kohaliku ajalehejaoks pildile, kus ma olin 2 Kuhmo orkestri tüdrukuga. Ja hiljem kui ma tahtisn õhtusöögile minna, siis Heiki Kalaus (eestist trombooni prohfessor, kes meid sinna kutsus) sokutas mind soome keels selle samale lehele intervjuud andma. See oli äge kogemus, sest ma ei ole soome keelt õppinud ja ajakirjanik ei osanud sõnagi inglise keelt, aga intervjuu oli üle tunni ja sööma ma ei jõudnudki. Nad lubasid mulle lehe ka saata. Eks siis näeb.
Samal päeval õhtul oli siis finaal kontsert, kus astusid kõik orkestrid üles ja lisaks ka ühendorkester (kõik orkestrid koos). Kontsert salvestati ja antakse välja DVD-na. Peale koontserdit 21:30 läksime vahetasime kiiresti riideid ja siis läksime Heiki juurde (täiskasvanud) ja seal läks selliseks peoks. Avinurmekad tõid lagedale mingi ca 50 liitrit õlut ja 10 liitrit viina. Tõeline jooma pralle. Ma suutsin kainust säilitada. Kuna Avinurmekate bussijuht tahtis poole ühe paiku majutusse minna, siis ma sokutasin enda ka kaasa. Lisaks oli veel mõned inimesed. Teised jäid pidu panema. Aga meie istusime kooli (seal kus meid majutati) hommikuni üleval ja rääkisime. Avinurmekad on vinge kollektiiv, lõbisad, targad jne. Igaljuhul lõpuks oli asi juba nii, et nad lubasid kutsuda mind mängima koos nendega kui nad Tallinna satuvad.
Pühapäeva hommikul kell 9:00 hakkasime bussi pakkima ja tagasi teele sättima. Tagasi tulles oli õnneks buss ok. Ja me tegime isegi Lahtis peaaegu 2h peatuse. Laev väljus Helsingist kell 21:00, niiet kodusadamas olime 0:00. Ning mina omas kodus olin kuskil 0:30.

Tuulerõuged

Nii, nüüd ta on siis käes - tuulerõuged Elisabethil. Haigestus vististi siis juba ammu, sest välja lõid 17. aprilli õhtul koos 38,2 palavikuga. Nüüd on mul kodus väike lepatriinu. Muidugi nende määrimine on selline võitlus. Aga noh, hea et nüüd. Loodame, et ei jää tubevaid arme.
Nii nüüd arstil ka käidud ja Liisi võib lasteaeda minna 02.05. armikesi on, aga need kasvades pidid kaduma.

Rakveres näitusel

Täna oli super päev. Nethil kui ka Nerol läks väga hästi. Nero tulemused olid järgmised hinne suurepärane, koht 1, juunior sert, vastassugupoole parim juunior, parim isane 3.
Nethi tulemused: hinne suurepärane, koht 1, parim emane 2, sert (tänasest on Nethi siis lisaks Eesti Juuniortšempionile ka Eesti Tšempion)
Lisaks kogu sellele kupatusele käisime ka esimestkorda paarivõistlusel, kus me saime hindeks suurepärase ja koht 1. Pääsesime ka BIS võistlusele, kus oli 7 osalejat. Neljale esimesele kohale me ei tulnud, aga esitus oli koerte poolt super.

Leedu ja Läti näitused

Bolero Du Mont De L´Aigle alias Nero on olnud naaberriikides edukas. Nimelt 10.03.07 Leedus Vilnjuses lisaks juunior tõuparima tiitlile sai Leedu Juuniorvõitja 2007. tiitli. 17.03.07 Lätis Riias sai samuti tõu parima juuniori tiitli. Ja vist siis ka automaatselt Läti Juunirvõitja 2007.

Kulla kalla killa :)

Minu elu kõige suurem saavutus on minu kõige kõige kallim laps - tütar Elisabeth. Ta sündis 29.12.03. Pelgulinna haiglas. Sündides kaalus 4,025 kg ja oli 51 cm pikk. Hetke 17, 7 kg ja 102 cm. Väga suur on olnud temast rõõm. Liisi on paras frukt (vist nagu emme)- jääb alati endale kindlaks, teab mida tahab. Ja seda juba väga väikesest peale. Kiisupoja käib meil Tallinna Kiisupere lasteaias ja ma arvan, et ta on sellega väga rahul, sest kasvatajad on seal SUPER toredad.
Kes ja mis lapsele siis kõige rohekem meeldib? Lisaks emmele ja issile muidugi on Elisabethi lemmik üle kõige maalimas mummi (minu ema). Ilma mummi ja mummi kiisuta ei kujuta küll ette meie elu. Tema kohta võiks öelda küll seda - vanaema õunapuu otsas. Teeb lapsega selliseid ime asju - alates jooksmisest ühest toast teise lõpetades mänguväljakul ronimisega. Vanaema, keda vist iga laps tahaks. Siis meie Elisabethile meeldib kohutavalt laulda ja tantsida. Ja mitte lihtsalt laulda vaid kohe pop lugusi (Black Eye Peas, Gorillaz, jne.) Vaata ja imesta. Kõik, mis kõrvale talle meeldib jätab meelde ja nati ajapärast esitab kõigile.
Aga ... siinkohal teeks pausi. Meie tegemistest hakkate tihedamini kuulma.

Ega üks ilma teiseta saa.

Ühest bullmastifist on juba juttu olnud. Nüüd, siis teine veel - mitte päris minu, vaid hetkel meie perega liitunud - BOLERO DU MONT DE L´AIGLE (om. Merilyn Meristo). Tegemist on isase bullikaga, kes on väga väga ilus ja tubli koer. Hetkel küll 8 kuud vana, aga kaal üle 50 kg. Näitusi juba võinud. Viimane saavutus temal oli 11. veebruaril 2007. aastal Mastifide erinäitusel, kus ta sai tõu parima kutsika tiitli ja jäi best in show võistlusel teiseks. Uhkusega ütlen, et mul on olnud suur au seda koera hetkel näitustel näidata (muidugi Merilyni nõusolekul).

Kuidas minust sai bullastifi omanik

Minu koeraarmastus on pärit lapsepõlvest. Nii palju, kui mäletan, on mind alati ümbritsenud koerad - nii kodus kui maal. Kodus oli krants nimega Terri, kes meenutas hundi koera. Ta elas 15 aastaseks. Maal vanaisal ja vanaemal oli hundikoer, kelle nimi oli Reena. Teisel vanaemal ja vanaisal 3 väikest sülekoerakest – Pipi, Muti ja Tsherri. Kuid ükski neist toredatest kaaslastest polnud siiski päriselt minu. Sealt jäi ka hinge püsima salasoov saada kunagi endale päris oma koer.
Oma esimese isikliku koera sain 1. novembril 2000. aastal. Selleks oli inglise buldog nimega Maxwell, kes oli kingitus minu mehelt. Inglane sellepärast, et mulle meeldis tema nägu ja madal ent samas massiivne kere. See neljajalgne sõber oli nii minule kui ka mehele lapse eest. Ta käis meiega igal pool kaasas, oli väga sõbralik ja tark koer. Aga eelmisel aastal juhtus suur õnnetus ja tal diagnoositi kaasasündinud südamerike, millesse ta ka kolme kuu pärast suri.
Sellise kurva sündmuse taustal hakkasime otsima uut neljajalgset sõpra. Seisime silmitsi probleemiga, sest enam ei julgenud inglise buldogi võtta. Mõtlesime ja arutasime, millisest tõust koera võtta ja kuna minu kallis sugulane Merilyn tegeleb bullmastifi aretusega, jäi mulle silma bullmastif. Tõu ajalooga lähemalt tutvudes panin tähele, et temas on natuke ka inglise buldogi, sest bullikas sündis nimelt inglise buldogi ja inglise mastifi ristamise tulemusel. Nii olin leidnud seda mis vaja – natuke vana ja natuke uut. Eriti meeldis mulle selle tõu puhul nende võimas, jõuline kehaehitus ja sõbralikkus.
Nii sattuski 5. mai 2005.aasta õhtul meie väikesesse perre bullmastifihakatis nimega Harem Ulmaf Gwyn – Gwyneth, keda me hakkasime Netiks kutsuma. Tänaseks on temast saanud asendamatu pereliige. Minu väiksele 3-aastasle tütrele Elisabethile on ta lahutamatu kaaslane. Kutsikaga koos mürab ja ka teeb pahandust. Sellist sõprust on rõõm vaadata. Praeguseks hetkeks on muidugi koerahakatis kasvanud kõrgust mitmeid kordi ja 3kg asemel kaalub üle 40 kg.
Oleme oma valikuga väga rahul ja kodus on isegi juttu olnud, et kunagi võtame teise bullika juurde.
Nii sai minust ühe rõõmsa bullmastifi omanik.